Me oleme raudmehed!

Kirjutas: Are Tallmeister ja Sander Kahu

3. august aastal 2019 läheb meie jaoks ajalukku kui päev, mil tegime midagi, mille nimel olime vaeva näinud aasta ja kaheksa kuud. Sadu kordi ühest basseini otsast teise, sadu kilomeetreid jooksmist ning tuhandeid kilomeetreid rattasadulas. Taaskord tulevad meelde Kalev Kruusi sõnad: “Sellest päevast saab palgapäev.” Ja palk oli magus – me oleme nüüd raudmehed!

Kuigi põhipingutus tuli teha võistluspäeval, hakkas suurem võistlusega pusimine pihta juba nädala alguses. Kõige kuumemaks teemaks oli külm merevesi. Hoidsime poistega Lennusadama veetemperatuuril iga tunni tagant silma peal, sest see oli langenud 12 kraadini. Olukord näis ikka üsna hapu ning teele läksid ka palved kõigevägevama suunas, et ujumine ikka toimuma saaks. Lootus, et vesi järsku soojemaks läheb, oli reaalsuses heleroosa unistus. Siis aga tuli infokiri, mis ütles, et ujumine viiakse täies mahus üle Harku järve. Tuleb tunnistada, et see tegi meele kohe palju rõõmsamaks. Kui sa oled pea kaks aastat elanud mõttega, et ühel päeval tuleb see 3,8 km ujuda, siis poleks kuidagi tahtnud vähem sulistada. Siinkohal meie sügav kummardus ja tänu Ironman Estonia tiimile. Olles ise sündmuskorraldajad, teame väga hästi, millist lisatööd selline sündmuse ümberplaneerimine tähendab. Ja Ain-Alar koos meeskonnaga tulid sellega suurepäraselt toime! Te olete vinged!

Iga päev, mis liikus lähemale võistluspäevale, hakkas kogu see asi järjest rohkem kohale jõudma. Keha ja vaim valmistasid end kuidagi iseseisvalt ja järk-järgult eelseisvaks katsumuseks ette. See kõik oli väga lahe protsess. Stardimaterjalide kättesaamine, infotund ja võistlusalal Vabaduse väljakul ringi uudistamine, järgmisel päeval varustuse check-in, soojendusujumine ja hulgaliselt triatlonisõpru, kellega muljeid vahetada. See kõik toimuski päriselt.

Ja siis oligi käes võistluspäev. Äratus kell 3.45 varahommikul, mõnus hommikusöök, meelt turgutav kohv ning teele me asusimegi. Jõudes Harku järve äärde oli õhus tunda sellist mõnusat pinget, teadmatust, põnevust ja ka natuke hirmu. See oli kindlasti üks sellised hommikuid, mida rohkem elus ette ei tule. Tuju oli meil kõigil väga hea. Tegime koos soojenduse, laususime üksteisele julgustavad sõnad ja andsime toetavad patsud kaasa. Ja siis hakkas kõlaritest kostuma helisid, mis rääkisid ainult üht – mõne minuti pärast hakkab pihta! Võtsime kohad stardirivis sisse ja olime valmis oma elu suurimaks sportlikuks katsumuseks. Ees ootas 3,8 km ujumist, 180 km ratast ja 42,2 km jooksmist. Tallmeister meenutab, kuidas enne vette jooksmist kõlasid peas Nublu lauluread: „Mis seal ikka, hakkab pihta!“

Käis sireen ja teele me läksimegi. Harku järves ujumine oli üks omamoodi kogemus. Oli lõike, kus pea vee all olles ei näinud isegi oma käsi – vesi oli lihtsalt nii tume. Õhku välja hingates päikest näha oli tunne nagu oleks pimedast kambrist prožektoritega valgust tuppa visatud. Kontrast oli ikka meeletu. Kuskil 2,5 km peal jõudis kätte lõik, kus tuli ujuda täpselt päikese suunas. No seal lihtsalt ei olnud võimalik järgmist poid näha, ujusime eesolijate järgi. See oli väga äge lõik, sest teistel oli samasugune hämming suuna hoidmise osas. Kokkuvõtvalt aga polnud hullu midagi ning tegelikult oli väga mõnus. Ruumi oli piisavalt, vesi oli paraja temperatuuriga ning polnud ka suurt lainetust. Seega läks ujumine meil kõigil ilma viperusteta.

Autor: Indrek Kärner Fotol vasakult: Are Tints, Freddy Tints, Are Tallmeister ja Sander Kahu

Ujumine tehtud, ees ootas esimene vahetusala. Erinevalt Ironman Otepää poolpikast distantsist võtsime me kõik vahetusala telgis korraks aja maha, sest ees ootas elu pikim rattasõit – me polnud keegi kunagi nii pikka maad järjest sõitnud. Ratta esimene pool oli puhas nauding, päev oli veel noor ning tuul ei seganud. Aga siis jõudis kätte keskpäev ning tuulejumal lõi oma puhurid korralikult käima. Osadel lõikudel puhus tuul nii hullusti vastu, et oma närvide ohjeldamisega tuli kõvasti tööd teha. Sa lihtsalt surud ja surud, aga edasi lähed sellele vaatamata vaevaliselt. Tuleb tunnistada, et kuskil 140 km peal ootasime juba väga, et saaks ometi ratta seljast maha. Kannikas oli muidugi ka juba kange ning sadula maitse hakkas spordijoogist ja hapukurgist üle käima. Rattarada ise oli aga väga lahe ning üllatavalt palju oli tee ääres kaasaelajaid. Aitäh teile, tegite selle kerimise meile palju lõbusamaks ja lihtsamaks.

Rattaga tagasi linna jõudmine oli ääretult meeldiv hetk. See tunne, et sul on kaks ala tehtud ning nüüd on ainult maraton vaja joosta…sellel hetkel tundub see 42,2 km lihtsalt üks distants, mis tuleb ära teha, maksku, mis maksab, aga finišisse me jõuame, läheme lõpuni kas või roomates, aga sinna punasele vaibale me veel täna astume.

Jõudes Lennusadamasse, võeti meilt rattad käest ning jooksime otsesuunas riietevahetustelki. Tossud jalga, lonks vett ja suunaga Tallinna kesklinna poole liduma! Ja no see möll, mis jooksuraja ääres käis – see oli mega! Igal sammul keegi hõikas, hüüdis, ergutas. Polnud võimalik üldse mõeldagi, et nüüd enam ei jõua. Energiat tuli igalt poolt. Ja toitlustuspunktid rajal olid ülihästi paigutatud. Lisaks see töö, mida vabatahtlikud päeva otsa tegid, kogu aeg rõõmsad näod peas ning valmis tegema kõike, et igast rajalolijast saaks raudmees. Kusjuures ka jooksutrass oli hästi üles ehitatud. Sai nii ülesmäge joosta kui ka lageda peal kulgeda.

Aeg hakkas tiksuma 12 tunni lähedale, kui esimesena oli finišis Are Tints ajaga 11 tundi ja 50 minutit. Temast pool tundi hiljem leidis finišisirge ka Tallmeister. Freddy jõudis kohale kolmandana, tema aeg oli 13 ja pool tundi. Meie pundi ankrumees oli Sander, kelle tööpäeva pikkuseks tuli 14 tundi.

Lõpusirge emotsioonid – Are Tallmeister. Foto autor: Ironman Estonia

Finišis ootas meid kõiki suur hulk pereliikmeid, sugulasi ja sõpru. Kuradi lahe oli kõigi nende hõisete ja aplausi saatel kuulda üle väljaku lauset: „You are an IRONMAN!“ Seda pole võimalik sõnadega kirjeldada, seda peab ise tundma, et mõista selle tegelikku väärtust. See oli meie kõigi jaoks senise elu suurim sportlik saavutus, mida ei võta meilt keegi.

Pärast olid meie telefonid ja sotsiaalmeediakanalid õnnitlusi täis ning eriti meeldivaks tegid need sõnad, kus lubati, et uuel aastal soovivad ka õnnitlejad ise mõnel triatlonivõistlusel osaleda. Ja kusjuures vanus pole oluline, sest Sandri isa saab kohe 50-aastaseks, aga lubas ujumise ära õppida ning järgmiste aastate jooksul Ironman Tallinn medali endale kaela saada. Meil on hea meel, et inspireerime inimesi julgema end erilistel katsumustel proovile panna. Küll aga on just endale katsumuste seadmine meie jaoks kui üks elukestev „haigus“. Me ei pane pärast Ironman Tallinn medalit nii-öelda pille kotti, vaid treenime edasi. Lubame, et Otepää Ironmanist saab meie traditsiooniline iga-aastane võistlus nagu selleks on olnud ja saab ka edaspidi olema Võhandu maraton, kus senini oleme C2-men kanuuklassis olnud esikümne seas. Otepääl soovime ka tuleval aastal iseenda tulemusi ületada – pingutame selle nimel.

Aga see pole veel kõik. Täna, kaks nädalat hiljem, planeerime järgmisesse suvesse ka täiesti uusi võistlusi. Rattamaailma üks vingeim võistlus on L’Étape du Tour, millest nii mõnigi meist tuleval aastal osa plaanib võtta. Sel aastal tuli 135 km jooksul võtta vastu 4635 tõusumeetrit ning ka tuleval aastal see distants lihtne olema ei saa. Kodumaistest võistlustest ootame me lumerohket talve, et osaleda Tartu suusamaratonil – see on ju see võistlus, mille iga sportlik eestlane võiks vähemalt korra elus läbi teha!

Me ei mõtle enam sellele, et kas leiame aega spordiga tegelemiseks, me lihtsalt planeerime selle oma igapäevaellu. Kõik on kinni enda peas – alustada on alati raske, me teame seda ja seepärast me spordist ei loobugi! Meie tiimiliikmed on tõestanud, et nii väikse lapse kui ka kuuepäevaste pikkade töönädalate kõrvalt on parim lõõgastus ja meelelahutus see, kui avastad end jälle treeningul – uskuge, see on võimalik! Teeme seda sellepärast, et nautida neid võimsaid emotsioone finišikoridoris. Need emotsioonid annavad sellise laengu, et seda on raske sõnadesse panna.
Elagu sport meie südameis!