MyFitness

Oo, Otepää! Oo, Ironman!

Teksti autorid: Are Tallmeister ja Sander Kahu

„Otepää jooksurada on ikka põrgu!“ Selle Kalev Kruusi mõttega nõustuvad vist kõik, kes vähemalt korra on Otepää Ironmani läbinud. Kindlasti kohe ei saa sellega mitte nõus olla hobisportlased nagu seda oleme meie. Tee või tina, aga esimesed emotsioonid, mida finišis kuuled on ikka samad: „Kurat, kui rets see jooks ikka on.“ Aga tuleme jooksu juurde tagasi ning alustame algusest.

Otepää Ironman oli meie tiimile selle suve esimene suurem ja tähtsam start. Tegemist on ikkagi võistlusega, kus pidasime möödunud aastal oma triatloni ristsed. Ja täiesti loogiline, et tänavu aasta olid meil kõigil juba omad uued ootused, mõtted ning eesmärgid. Tuleb tunnistada, et me kõik läksime starti sooviga oma eelmise aasta tulemust parandada. Sellesse punti ei kuulunud ainult Gen, kes tänavu selle katsumuse esimest korda ette võttis. Tema soov oli lihtsalt jõuda punasele vaibale.

Finišijärgsed emotsioonid Otepää Ironmanil. Vasakult: Sander Kahu, Freddy Tints, Gen Lee, Are Tints ja Are Tallmeister. Foto autor: Laura Karp

Võistluseelne päev kulges täiesti teistsuguses rütmis, kui eelmine aasta. Peamiselt ikka selle pärast, et kogu protsess oli tuttav. Juba kodus varustuse pakkimine tekitas tunde, et mida ma eelmine aasta poolteist tundi küll tegin?! Tänavu sai tavaar löödud kokku 15 minutiga ja korras. Täpselt samamoodi ehk palju kiiremini sai kõik toimetused tehtud ka Otepääl. Ratas ja varustus sai vahetusaladesse viidud nagu võlu väel. Selles tulenevalt oli koguaeg tunne, et raudselt unustasime midagi. Tegelikkuses polegi seal ju mingit raketiteadust ja tuleb ju tunnistada ka tõsiasja, et inimene suudab areneda küll. Päeva lõpuks on kogemused need, mille pealt asju energia säästlikumalt ja olulisemalt väiksema ajakuluga teha.

Kuna ettevalmistustele kulus väga vähe aega, siis tuli see ülejääk mujale paigutada. Ja kuhu mujale me seda aega ikka paneme, kui inimestega suhtlemisele. Nii tuligi erinevate hulludega kokku põrkamisi ette palju, mis kõik lõppesid 5-15 minutiliste vestlustega. Muidugi räägiti ikka triatlonist, millest muust. Kui Tall neiu Rajuga oma autodega praktiliselt kõrvuti juhtusid, siis dialoog algas järgmiselt: „Ilus ratas!“ hõiskas Sandra. Are vastas: „On! Kuidas ise oma uue rattaga rahul oled?“ Ja nii sa jutustama jäädki. Siin kohal muidugi ka suured tervitused Sandrale, kes meie tiimi suureks kurvastuseks pidi võistluse katkestama. Mõistame väga hästi, kui raske see otsus olla võis, kuna ujumine ja ratas oli selleks hetkeks tal tehtud täiesti fantastiliste aegadega.

Aga nagu Ivo Linna on öelnud: „Nii kaua, kui veel hing on sees, ma tõusen ikka üles!“ Järgmine aasta on uus võimalus! Kokkuvõtvalt sujus päev enne võistlust väga hästi – meel oli rahulik, keha oli valmis ning olime valmis võitlema!

Sama emotsioon ja enesetunne oli endiselt alles ka võistluspäeva hommikul. Üksteisele otsa vaadates ja sooja tehes tundus küll, et oleme kõik valmis. Nüüd jääb üle endast maksimum anda ning eks siis rajal paistab, kui kaua hagu suudab anda.

Esimene ala, ehk sulistamine selja taga. Pildil: Sander Kahu Foto autor: Laura Karp

Ujumisega jäi rahule ainult Are Tints. Tema ainukesena suutis ujuda kiiremini, kui möödunud aastal. Üldse oli ta meie pundist ujumises mäe kõrguselt üle, teisest tulemusest 4 minuti võrra kiirem. Seega igati super sooritus tema poolt. Teistel läks midagi nihu ning ajad olid kehvemad kui eelmine aasta. Ei midagi katastroofilist, aga mõtteainet jagub küll. Eriti teades, et ujumistreeningute maht võrreldes eelmise aastaga on kõvasti suurem ning ka kõik numbrid näitasid, et peaks tulema oluliselt kiiremad ajad. Eks tuleb nüüd natuke analüüsida, viia sisse vajalikud muudatused ning järgnevatel võistlustel lihtsalt kiiremini ujuda.

Ratas see eest sai aga kõigil tehtud päris palju kiiremini, kui möödunud aastal. See oli ka kõige tõenäolisem, kuna talvel sai pukil vatte kogutud ikka rõõmuga. Kõik suutsid sõita 3 tunni lähedale, mõned minutid ühele-teisele poole. Eriti rahul oli aga sõiduga Tallmeister, kes läbi 90 kilomeetrit 2 tunni ja 46 minutiga. Siin kohal mainime ära, et me kõik sõidame tavaliste maantee ratastega, ainult lenksud oleme peale pannud. Lisaks on Talli ja Freddy ratta raamid alumiiniumist. Kellele see hetkel midagi ei ütle, siis see tähendab, et tänapäeva rattamaailmas on see kõige odavam ja oma kaalult raskeim variant. Öeldakse küll, et rattal ja rattal on vahe. Täpselt nii see ongi, aga… Ei tohi ka unustada, et kõige tähtsam on ikkagi tihend!

Teise ala poolel distantsil – Vänta-vänta-vänta! Pildil: Are Tallmeister Foto autor: Kadri Roose

Ratas tehtud ja ees ootas jooksmine. Kes ümber pühajärve jooksnud, see teab antud raja profiili väga hästi. Võimalik, et hetkel seda juttu lugedeski, tuleb raja mekk suhu. Ja ega see mekk just kõige magusam ei ole. Nii sai ka meile väga hästi selgeks, et pooleteistaastase triatloni treeningute pealt on lausa kriminaalne mina jooksule mõttega, et ma nüüd panen selle raja teatud kiirusega läbi. Tõsi asi on ikka see, et sa jooksed lõpuks täpselt nii kiiresti, kui palju sinus antud hetkel veel tuhhi sees on. Nii jooksime ka meie. Tempod kõigil väga erinevad, aga finišisse me jõudsime. Mõlemad Are-d tahtsid tulla viie ja poole tunniga. Lõpu protokollis Tintsul 5 h 30 min ja Tallil 5 h 32 min. 6 tunni ja 8 minutiga oli päral ka Freddy ning temast 2 kauem hullas rajal Sander. Gen-il oli esimene kord väga raske ja aeg läks üle 7 tunni. Motivatsiooni uuel aastal hoopis teine aeg teha on tal aga kõvasti.

Kokkuvõtvalt veetsime VÄGEVA nädalavahetuse. Kummardus Ain-Alar Juhansonile ja kogu ülejäänud Ironman Estonia tiimile. Te teete lihtsalt suurepärast tööd. Pole midagi salata ega parata… Suusarahvast on saanud triatlonirahvas!

Kuidas treenime?

Lubasime, et räägime natuke ka oma treeningkavast ehk kui palju aega me nädalas üldse treeningutele kulutame. Henry Räppo, meie treener, on Eesti meister olümpiadistantsil ning usaldame teda oma arengut suunama. Armu ta meile veel andnud ei ole ning ega me seda ootagi. Täispikk Ironman on midagi sellist, mida me keegi hetkel ette kujutada ei oska ning parem on, kui lähed sinna tundega, et ettevalmistusel on antud endast 110%! Sisendame endale mõtet, et pärast igat trenni on Tallinnas kergem.

Tavaline treeningnädal koosneb tavaliselt kahest ujumistrennist, kahest jooksutrennist ja kahest jalgrattatrennist. Neile lisaks ka jõusaali trennid. Treeningutele kulub ettevalmistusperioodil umbes 8-12 tundi nädalas, võistlusperioodil ehk suvel mõni tund vähem. Treeningud jaotame ära 4-6 päeva peale, et jääks nädalasse ka 1-2 trennivaba päeva. Need on mõnusad puhkepäevad, et hoiduda ületreenimisest. Iga kolmas nädal on nii-öelda kergem nädal, kus lihased saavad natuke ka taastuda. Sellise koormuse juures on meie suurimaks abivahendiks spordikell, mis ütleb meile, kui meie panus treeningutesse on liiga suur või vastupidi. 80% treeninguid teeme aeroobses tsoonis, kus keskmised pulsid tulevad maksimaalselt 140 lööki minutis. Ülejäänud 20% pingutame selle nimel, et igas alas veel kiiremaks saada ja seal tuksub süda palju-palju kiiremini. Tuks-tuks-tuks!

Mis nüüd edasi teeme?

Ironman Otepää oli meie jaoks kui peaproov tulevaseks rock-kontserdiks, sest tõeline katsumus ootab meid veel ees! Ei, me ei hakka konkureerima Metallicaga Raadi lennuväljal, vaid ootame augustikuud, et võtta vastu oma elu suurim sportlik väljakutse, Tallinna Ironman.

Veel enne testime vormikõverat 30. juunil Valgas, kus toimuvad Eesti meistrivõistlused olümpiadistantsil (1,5 km ujumist, 40 km ratast, 10 km jooksu). Loodame, et meie treener Henry Räppo kaitseb tiitlit ning meie enda eesmärgiks on anda rajal 110%! Lisaks on juulis ka palju muid väiksemaid rahvatriatlone, kuhu võimalusel samuti kohale lähme.

Näeme stardis!

Rock’n’Roll

Sulge

MyFitness uudiskiri

Liitu MyFitnessi uudiskirjaga ja oled alati kursis meie uuemate treeningute, klubi uudiste ja koostööpartnerite heade pakkumistega!

 

Tutvu meie privaatsusteatega.

Sulge

Unustasid salasõna?

Privacy Preference Center

Close your account?

Your account will be closed and all data will be permanently deleted and cannot be recovered. Are you sure?