Meie tänases maailmas on nii palju erinevaid võimalusi ja lahendusi, et teha väga palju meid ümbritseva keskkonna ja looduse jätkusuutlikkuse nimel. Meid ümbritsevad inimesed, kes soovivad luua maailma positiivset mõju ja teha samme ilusama tuleviku nimel. Küll aga on maailma paremaks muutmise kõrval väga oluline leida kõigepealt rahu ja tasakaal iseendas. Suunamegi seetõttu fookuse söömishäiretele, sotsiaalmeedia negatiivsetele teguritele ja ületreenimisele. Nendel teemadel aitavad kaasa rääkida Peaasi.ee nõustaja Ailen Suurtee ning endine profisportlane ja personaaltreener Anna-Liisa Sutt.

Kas ja kui palju on Peaasjani jõudnud neid, keda kimbutavad söömishäired?

Ailen: Kahjuks meil sellist statistikat ei ole. Üldisemalt aga esineb söömishäireid üsna mitmel protsendil inimestest elu jooksul. Erinevate uuringute kohaselt on anoreksia esinemissagedus 0,5-3,7% ning buliimia puhul 1,1-4,2%. Noorukite seas on need häired ühed sagedasemad psüühikaga seotud probleemid. Kuigi suurem osa söömishäiretest diagnoositakse tüdrukutel ja naistel, võib neid esineda ka poistel ja meestel. Arvatakse, et ligikaudu 10% söömishäiretest diagnoositakse meessoo hulgas. Mõnevõrra erinevust võib olla küll sümptomites – naised keskenduvad pigem kaalukaotusele, mehed lihasmassi kasvatamisele.

Anna-Liisa: Kuna mina olen nüüdseks juba aastaid erineval kujul oma kogemuslugu väga avatult ja ausalt jaganud nii sotsiaalmeedias kui ka koolitustel ja seminaridel, siis minuni on jõudnud päris mitmed kliendid oma loo ja kogemusega.

Millised on peamised söömishäired ja nende tekkepõhjused?

Ailen: Söömishäired on haigused, mille puhul arusaam oma keha kujust ja igapäevane söömine on tugevalt häiritud. Söömishäired on anorexia nervosa (eestindatult anoreksia), bulimia nervosa (eestindatult buliimia), aga ka liigsöömine, segatüüpi söömishäired. Söömishäirete tagamaad on keerukad, vastasel juhul häired ju ideaalkaalu saavutamisel kaoksid. Sageli on söömishäired seotud sügavamate psüühiliste probleemidega nagu kontrolli puudumine ning madal enesehinnang.

Söömishäired arenevad erinevate tegurite koostoimimisel. Mitmetes kultuurides peetakse kõhnust ja saledust väga oluliseks. Kõhnus tähendab paljudes ühiskondades ilu, edukust, õnne ja enesekontrolli. Suurema osa naiste jaoks ei ole ülikõhnus bioloogiliselt ja geneetiliselt loomulik ega saavutatav. Sellest tekib konflikt ning rahulolematus oma kehakaalu ja -kujuga.

Psühholoogilised omadused, mis võivad soodustada anoreksia arengut on madal enesehinnang, saamatuse tunne, pidev rahulolematus oma kehaga, depressioon, raskused oma tunnete väljendamisel, jäigad mõtlemisviisid, kontrollivajadus, perfektsionism, kalduvus konflikti vältida, vajadus tunda end erilise või ainulaadsena.

Elu muutvad sündmused võivad vallandada söömishäire inimestel, kes on erinevatel põhjustel sellele juba vastuvõtlikud. Sellised vallandavad sündmused võivad olla teismeea algus, kooli või töökoha vahetus, raskused koolis või tööl, lähedase suhte katkemine, armastatud inimese kaotus. Ka dieedi pidamine ja kaalu langetamine võivad vallandada anoreksia. Üheks anoreksia tekkepõhjuseks on pärilik eelsoodumus. Anoreksia tabab 8 korda sagedamini inimesi, kelle sugulaste hulgas on anoreksia all kannatajaid. Eksperdid siiski ei tea, millest selline muster on tingitud.

On ka teada, et anoreksiasse haigestuvad sagedamini noored inimesed sellistest perekondadest, mille liikmed põevad depressiooni või kuritarvitavad alkoholi. Paljudes uuringutes on leitud, et anoreksia on seotud hüpotalaamuse talitluse häirumisega. Hüpotalaamus on peaaju osa, mis reguleerib inimese ainevahetuse protsesse. On ka uuringuid, milles on leitud neurotransmitterite (närvisüsteemis informatsiooni edastamise ained) tasakaalu häirumist peaajus.

Anna-Liisa: Peamised söömishäired on anoreksia, buliimia, emotsionaalne liigsöömine ja ortoreksia. Viimast näen ma üha enam, sest tihti asetseb õhkõrn piir tervisliku toitumise ja obsessiivse käitumise vahel: tervislik toitumine ning toitumisalane teave muutuvad kinnisideeks, mis mõjutavad ning kahjustavad igapäeva toimetusi.

Söömishäired on alati juba tagajärg. Selleks et mõista tekkemehhanisme ning tegureid, mis mängisid ja mängivad rolli, on vaja juba spetsialisti abi ning mis kõige olulisem – iseendale probleemi tunnistamist. Minu kogemuse põhjal on põhjused pigem psühholoogilised ja mõjutused on saanud alguse juba lapsepõlves. Iga lugu on küll erinev, kuid siduvaid jooni on mitmeid, näiteks liigne perfektsionism, vanemate liigne tähelepanu välimusele ning teiste arvamusele, pidev võrdlemine teistega, sotsiaalmeedias välja toodud ebarealistlikud iluideaalid ja düsfunktsionaalsed peresuhted.

Kui paljud neist toovad välja sotsiaalmeedia kahjulikke omadusi seoses oma söömishäirega?

Ailen: See on väga spetsiifiline info ning seda me ei kogu. Küll aga töös patsientidega tuleb küllalt sageli ette, et kui mitte söömishäire vallandajana, siis ühe tugeva häire alleshoidjana tuuakse välja sotsiaalmeedia kontod, kus kajastatakse kõhnumist, anoreksiat, ennastkahjustavat käitumist, mis julgustavad aina rohkem söömist piirama ja oma tervist kahjustama. Ainus mõistlik viis, kuidas sellega toime tulla, on nende kontode jälgimise lõpetamine, sest isegi kui me otseselt ei taha, on söömishäired nii tugeva mõjuga, et iga väike pilt, mõte, lause võib inimest uuesti tervistkahjustavatele tegevustele kallutada.

Anna-Liisa: Esialgu ei ole keegi antud põhjust ise välja toonud. Leian, et see tuleneb asjaolust, et me oleme igapäevaselt “selle” sees ega oska seda kui probleemi näha. On aga olukordi, kui arutame antud teemal ning klient ise leiab, et peamiseks stressiallikaks on näiteks pidev Instagramis scrollimine, teistega võrdlemine ja sellest tulenev madal enesehinnang, sest “ma ei ole nii ilus, ma ei ole nii peenike, ma ei ole nii heas vormis, mul ei ole sellist elu, mul ei ole sellist keha, mul ei ole sellist edukat suhet ja ma ei ole mitte midagi väärt”.

See on ka põhjus, miks mina nii noorte- kui ka personaaltreenerina räägin PÄRIS elust ja oma kogemusest söömishäiretega ning teen seda ausalt ja alasti. Soovitan ka teistel treeneritel, kes soovivad edasi anda ning kanda endas terveid ning toetavaid käitumismustreid, näidata elu sellisena, nagu see on. Ainult nii saame üksteisega samastuda ning jagada päris lugusid päris inimeste seas kõikide nende rõõmude ja muredega.

Kuidas söömishäiret enda harjumustes märgata ja kuidas end aidata?

Ailen: Kui dieedi puhul võetakse kaalus alla tervislikult ja aeglaselt, siis söömishäirega inimese jaoks ei ole oluline, kui halvasti kaalulangus tema tervisele mõjub – tähtis on vaid sale keha. Söömishäire puhul esineb sageli rahulolematust oma keha suhtes. Peeglist nähakse end suuremana, kui tegelikult ollakse ja toitu kasutatakse teadlikult või alateadlikult oma emotsioonidega toimetulemiseks ning just läbi toitumise püütakse (söömise või mitte söömise näol) paremaks muuta kogu oma elu. . Söömishäire kujunemist iseloomustab tavaliselt ülirangete söömisreeglite järgimine või siis kõikumine tugeva piiramise ja ülemäärase söömise vahel. Samuti võib söömishäire kujunemist märgata sellest, et inimene hakkab enda välimuse ja enesetunde osas hinnanguid andma peaaegu ainult kehakaalu põhjal ning unustab muud asjad, mis elus peale selle olulised on.

1. Enda aitamiseks mõtle oma negatiivsetele ja enesekriitilistele mõtetele. Kui sulle tulevad jälle ennast halvustavad ja enesekriitilised mõtted, siis analüüsi neid – miks sa endast niimoodi mõtled? Mis alust on sul endast niimoodi mõelda? Kas saaksid endast ka teisiti mõelda? Kuidas keegi teine samas olukorras mõtleks? See, et sulle midagi tundub, ei tähenda, et see tegelikult ka nii on.
2. Tee nimekiri enda headest omadustest, mis ei ole seotud su välimuse ja kehaga. Kui mõtled oma lähedaste peale, siis sa tegelikult ju ei mõtle nende välimusele. Mõtle sellele, mis on sinu jaoks kõige olulisem sinu kõige kallimate juures ning mida nemad peavad kõige olulisemaks sinu juures.
3. Tee nimekiri sellest, mis sulle oma keha juures meeldib. Selle asemel, et keskenduda sellele, mis sulle ei meeldi, mõtle aina rohkem sellele, mis sulle meeldib.
4. Liigu ja tunne sellest rõõmu (Juhul, kui su kehakaal ei ole sedavõrd alanenud, et see on vastunäidustatud.).
5. Kui üritad söömishäirega toime tulla, siis kindlasti ava end usaldusväärsetele inimestele. Halva enesetunde korral ürita leida lohutust teistest inimestest, mitte söögist. Ole oma tunnetele avatud. Lase oma tunnetel tulla ja minna – ära karda neid.
6. Kindlasti ära teeskle, et tunned end teisiti, kui tegelikult tunned. Ära luba inimestel alandada või häbistada ennast oma tunnete pärast. Vältida ei tohiks emotsioone, kuna need tunduvad ebamugavad. Ära keskendu toidule, kui koged valusat emotsiooni
7. Ole veidi paindlik rangete söömisreeglitega. Ranged söömisreeglid soodustavad anoreksiale ja buliimiale iseloomulikku käitumist. Näiteks kui sul on reegel, et sa ei söö kunagi magustoitu, siis proovi mõelda, et sa ei söö magustoitu iga päev.

Anna-Liisa: Üks küsimus, mida endalt küsida: kas minu söömiskäitumises on midagi sellist, mis segab või mõjutab minu igapäevaelu negatiivselt? Söömishäirete puhul on varajane sekkumine äärmiselt oluline. Mida pikemalt haigus süveneb, seda raskem saab olema sellest välja tulek, kui üldse. Haiguse süvenedes saab inimesest meister manipulaator ja ka iseendale valetaja, kuna haiguse peamine eesmärk on lükata inimene isolatsiooni ning tõrjuda igasugune abi, mis tuleb väljast. Kui sul tekivad esimesed kahtlused, siis soovitan pöörduda kiiremas korras koolitatud spetsialisti poole. Söömishäire jõudu ei tohi alahinnata, vastasel juhul leiad end olukorrast, kus väljapääs saab olema väga keeruline või isegi võimatu.

Ilmselt on ka tavapärane, et end proovitakse aidata ka kahjulikel meetoditel. Neist üks võib olla ka ületreenimine. Paar kommentaari või näpunäidet?

Ailen: Kompulsiivset ületreenimist iseloomustab treenimine määral, mis mõjub organismile laastavalt. Kompulsiivne ületreenimine esineb tihti samaaegselt anoreksia või buliimiaga. Sel juhul ei väljutata toitu oksendamise, lahtistite ega diureetikumide abil, vaid püütakse toiduga saadud kaloreid kompenseerida sportides. On ka haigeid, kes kannatavad nii ületreenimise kui anoreksia/buliimia käes ning kel lisaks esineb ka väljutamist. Häire korral vabanetakse sporti tehes eelnevast ülesöömisest tekkinud häbitundest või kasutatakse treeningut selleks, et üldse võiks endale toitu lubada.

Nagu teistegi söömishäirete puhul, võib esialgu tunduda, et treenimise eesmärgiks on üksnes tervislik eluviis. Tegelikult aga on häire all kannataja füüsiline, emotsionaalne ning sotsiaalne seisund suures ohus, sest kompulsiivne käitumine toob kaasa probleeme igas eluvaldkonnas. Ajutise kontrolli ning võimu tundmine iseenda üle tagab küll teatava enesehinnangu tõusu, kuid haigust põhjustavate sügavamate probleemide lahendamisele see kaasa ei aita. Selle sõltuvusliku käitumise muutmine koostöös spetsialistiga on äärmiselt vajalik vältimaks häirega kaasnevaid terviseprobleeme nagu vedelikupuudus, stress, osteoporoos, degeneratiivne artriit, menstruatsioonihäired ning viljakus ja südameprobleemid.

Anna-Liisa: Kui räägime ikkagi söömishäiretest tingitud ületreenimist, siis ma soovitan küsida endalt mõned küsimused:

1. Kas minu käitumises, mis puudutab treeninguid ja toitumist, on midagi sellist, mis igapäevaelu toimetusi negatiivselt mõjutab?
2. Kas minu käitumine on obsessiivne?
3. Miks ma treenin?

Taaskord on võtmeteguriks kiire taipamine, probleemi adresseerimine ning spetsialisti või esialgu ka kellegi lähedase poole pöördumine. Juba söömishäire all kannatav inimene ei ole võimeline iseendale ausaid vastuseid andma, kuna tegemist on tõsise haigusega, mis moonutab reaalsustaju ja ajukeemiat ning tema käitumine on dikteeritud söömishäirest ja selle käitumismustritest.

Rohkema infot leiad Peaasi.ee lehelt või pöördu abi saamiseks Peaasi.ee nõustaja poole. Kui soovid aga tuge toitumisnõustajalt või personaaltreenerilt, siis võid abi leida siit. Anna-Liisaga kontakteerumise puhul kirjuta annaliisa.sutt@myfitness.ee