„Ma ei taha, et keegi tunneks end nii kadunud ja üksildasena raske tervise tõttu nagu mina seda olen tundnud. Et keegi, kellel oleks väga tarvis leida kaasamõtlejat, teaks, et on keegi, kes mõistab, mida ta kogeb ja tunneb. Ning teaks, et isegi kui on väga väga raske, on võimalik kõigist raskustest võitu saada.“ 

Mulle on terve elu öeldud, et ma pean hästi sõbralik ja positiivne olema, sest mu sünnipäev on sõbrapäeval. Kas just seepärast olen ma selline nagu ma olen, aga mingil määral kindlasti. Olen üks suur rõõmupall, kes saab kõigiga hästi läbi ja naudib elu täiel rinnal. Lisaks olen ma üpriski aktiivne. 

Juba lapsepõlvest peale olen ma olnud huvitatud erinevatest spordialadest. Nooremana õppisin ma erinevaid tantsustiile ning tegelesin ujumisega, kuigi ma enda meelest ei olnud selles just väga hea. Oma lemmikspordialaks võin julgelt pidada jõusaali treeninguid, millega olen vahelduva eduga tegelenud umbes 8 aastat. Praegusel eluperioodil võtan neid treeninguid tõsisemalt, kuna see aitab palju kaasa minu füüsilisele ja ka vaimsele tervisele.  

Vaatamata sellele, et olen nii aktiivne ning tegelenud paljude erinevate spordialadega, on mul tegelikult palju erinevaid probleeme tervisega juba noorest east. Ilmselt just seetõttu ongi sport ja aktiivne regulaarne liikumine mulle eriti tähtis.  

Veidi üle nelja aasta tagasi sain ma endale täispuusaproteesi. Esialgu oli see väga raske, aga tänaseks olen ma sellega rahu teinud ja mõtlen pigem positiivsele. Selle asemel, et taga nutta kõike, mida ma enda seisundi tõttu teha ei saa, mõtlen ma, et vau, kui palju on neid tegevusi, mida ma saan väga edukalt teha. Näiteks on terve elu mu suureks unistuseks olnud maratoni jooksmine või õigemini jooksmine üleüldse. Kunagi öeldi mulle, et ma ei saa kunagi joosta, aga umbes aasta tagasi leidsin ma endale füsioterapeudi, kes oli minust kui patsiendist väga huvitatud. Tänu temale harjutan ma vaikselt jooksmist ning usun, et ühel vingel päevale jõuan ka maratonile! Lisaks on mul olnud suur unistus poksida – ka sellega olen varsti tegelenud juba aasta! Üritan igal nädalal teha viis treeningut –  kolm korda jõusaali ja kaks poksitrenni. Tunnen, et just need spordialad on mulle kõige sobivamad.  

Loomulikult ka minul halbu päevi, kus trenn on viimane asi, mida ma teha tahaksin. Pigem oleks tarvis endast kõik mured välja lasta ning lihtsalt rääkida. Tänaseks on mul väga head sõbrannad, elukaaslane ja ema kellele saan toetuda ja oma muresid kurta – ma olen selle eest neile ütlemata tänulik!  

Nooremana ma ei osanud abi otsida, kuna ma ei tundud, et keegi mind mõistaks, sest teised ju ei tea, mis tunne mul olla võib. Tundsin, et olen enda terviseprobleemidega üksi. Tänaseks olen ma enam kui kindel, et ma ei ole üksi. Ma ei taha, et keegi tunneks end nii kadunud ja üksildasena raske tervise tõttu nagu mina seda olen tundnud. Just seepärast jagangi täna oma lugu. Et keegi, kellel oleks väga tarvis leida kaasamõtlejat, teaks, et on veel keegi, kes mõistab, mida ta kogeb ja tunneb. Ning teaks, et isegi kui on väga väga raske, on võimalik kõigist raskustest võitu saada.