„Mul on motivatsioon minna vähemalt neli korda nädalas jõusaali, sest ma tean, et sealt algab minu liikumisvabadus, võimalus elada ja tegutseda eakohaselt. Isegi, kui ma ei saa pead anda, et mu kehal veel mõnda üllatust varuks pole, siis seda ma tean kindlalt, et treeningharjumus aitab sellest üle ja tugevam olla.“ 

Ma olin 18-aastane, kui seljavalust sai regulaarne osa minu elust. Üsna ruttu muutus see selliseks, et hakkas segama tantsimist, ratsutamist ja paljusid muid asju, mida mulle väga teha meeldis, varsti lisandusid sinna ka hommikud, kus ma ei saanud voodist välja, sest jalad lihtsalt ei allunud minu kontrollile. Käisin operatsioonil, kuigi teadsin, et õnnestumisvõimalus oli 50-50. Lihtsalt kõik võimlemisharjutused ja valuravi olid proovitud ja paremaks ei paistnud sugugi minevat. Käisin karkudega ja üritasin oma jalgu uuesti usaldama õppida. Nad olid mind nii ootamatult ja palju alt vedanud, et ma tahtsin iga sammu hoolega läbi mõelda. Aastakese saingi paranemisejärgselt üsna muretult liikuda, kuigi kuklas oli kogu aeg meeldetuletus, et pean oma selga väga hoidma. Siis aga hakkasid valud tagasi tulema – ju siis operatsioonist ikka polnud kasu.  

Olin just avastanud enda jaoks postitantsu ning kuna see vajas rohkem jõudu, kui mul oli, hakkasin paralleelselt jõusaalis käima. Arstid soovitasid ikka võimelda ja rahulikult võtta, aga mul oli raske loobuda uuest hobist, mis väga meeldis. Kuidas piirduda matil võimlemisega, kui ma nii väga tahtsin liikuda? Kuna jõusaal oli mulle selleks hetkeks väga meeldima hakanud ja käisin seal pea neli korda nädalas, hakkasin märkama selget trendi valu vähenemisel jõusaalipäevadel. Lugesin hulga erinevaid uuringuid, hakkasin oma trenne rohkem läbi mõtlema ning järjekindla tööga sain valust taas lahti. 

Mulle väga meeldiks, kui selle loo saakski siin kokku tõmmata moraaliga, kui oluline ja elumuutev võib jõutrenn olla, kuid mul oli seda õppetundi veel uues võtmes vaja. Umbes poolteist aastat hiljem ärkasin tugeva närvikahjustusega vasakus jalas. Vereringe oli häiritud, ma ei saanud jalale toetada, valu pani pisardama ja samas võisin jalga näpistada ja togida, tundmata midagi. Läks mitu nädalat, et kuidagi liikuma saada. Pidin jälle leiutama, kuidas kõndimine käib, sest tuim jalg unustas õige astumise küllaltki ruttu.  

Alustasin uut arstide kadalippu. Üritasin end veidigi liigutada, et vormi hoida, aga mu vasak jalg muutus parema kõrval aina väiksemaks ja jõud ei tulnud kuidagi tagasi. Neelasin tablette, mille maha jätmisel kõndisin pea kuu aega udus, ei suutnud süüa ega vahel pikalt kõndidagi. Ja keegi ei osanud täpselt seletada, miks see tekkis, ühtki otsest põhjust polnud. Lõpuks valutasid mul juba ka põlved, küünarnukid ja randmed ning neuroloogid ja ortopeedid, oskamata minuga rohkem midagi teha, saatsid edasi reumatoloogi juurde, kes lõpuks tõdes, et mul on artriit. Mu immuunsüsteem ise proovis minust invaliidi teha. Soovitati vesivõimlemist, kompresse ja villaseid sokke. Aga ma ei tea… Milline 24-aastane selliste soovitustega leppida tahab? 

Headel päevadel proovisin ikka veidi trenni teha, pea aasta kulus, et suuta ilma toeta jälle päkale tõusu teha ning vasakut jalga päriselt kasutama hakata. Aga halbadel päevadel, eriti sügisel ja talvel, oli mul klassi ees isegi raske kriiti kätte võtta ja tahvlile kirjutada. Iga liigutus tegi haiget, ma olin kogu aeg väsinud. Pikaaegne valesti astumine ei aidanud ka muude liigeste tervisele kaasa. Leides lõpuks ravimid, mis olemist natukenegi kergemaks tegid, hakkasin uuesti otsima proovimata lahendusi, kõik spordialased lugemised sisaldasid nüüd märksõna „artriit“.  

Saades julgustust füsioterapeudilt, kes arvas, et ma ei peaks end päris pensionärina kohtlema, leidsin, et keskendudes trennis vaid jõu aspektile, hoides kordused väiksed ja raskused suured, on mul võimalik pajust valust mööda manööverdada ja ikka päriselt trenni teha. Ühel hetkel hakkasid tekkima ka täiesti valuvabad päevad. 

Nüüd saab varsti aasta, kui ma lõpetasin regulaarselt valuvaigistite söömise. Vahel tekib ikka perioode, kus mõnes liigeses on põletik, aga see ei takista mul enam millegi tegemist. Ma saan joosta, ratsutada, võin maast 120 kg üles tõsta, mõtlemata, et mu selg on nõrk või vajab hoidmist.  

Mul on motivatsioon minna vähemalt neli korda nädalas jõusaali, sest ma tean, et sealt algab minu liikumisvabadus, võimalus elada ja tegutseda eakohaselt. Isegi, kui ma ei saa pead anda, et mu kehal veel mõnda üllatust varuks pole, siis seda ma tean kindlalt, et treeningharjumus aitab sellest üle ja tugevam olla.