“Ma tunnen end peale treeninguid palju paremini, mu kehas on jõudu ja energiat, mis aitab mul ka oma tunnetega paremini toime tulla ning seab asjad õigesse perspektiivi.”

Mina olin koolikiusamise ohver. 14-aastasena kasvasin korraga 10 cm pikemaks, mis tõi endaga kaasa mitmeid terviseprobleeme. Arstid diagnoosisid mul skolioosi, mistõttu oli mu selgroog kõver ja õlad hoidsid longu. Selleks, et saaksin paremat rühti hoida, kirjutati mulle välja ortopeediline korsett, mis oli ääretult jäik ja kohmakas ning muidugi paistis ka mu riiete alt väga hästi välja. Kuidagi varjata seda ei olnud võimalik. Pidin sellega ka igapäevaselt koolis käima. Mäletan seda tunnet, kui koolikaaslased vahtisid mind nagu oleks mulle kolmas silm kasvanud.

Ühel päeval hakkas üks klassivend minult korseti kohta uurima, et mis see on ja miks ma seda kandma pean. Ma enam isegi ei mäleta, kas see küsimus mind sel hetkel kuidagi häiris või tundsin ma häbitunnet, igal juhul ma vastasin tema küsimustele ja tundus, et asi on sellega lõppenud.

Igal juhul ühel klassi väljasõidul ma märkasin kuidas seesama poiss vestles oma sõbraga, kes juhtumisi oli kooli üks populaarsemaid noormehi ja seetõttu justkui natuke “kõrgemal” positsioonil kui kõik teised õpilased. Ehk siis poiss, keda paljud teised pidasid liidriks ja vaatasid ülevalt alla. Mind nähes hakkasid nad itsitama ja ma sain kohe aru, et nende vestlus käib minu väljanägemise ümber. “Populaarne” poiss hakkas minu üle nalja heitma, kutsus mind “raudrüüks” ning koputas mu korsetile, et teised saaksid minu üle naerda. Sellest päevast alates muutus mu elu koolis – algas minu kõige raskem ja jubedam kooliaasta. See poiss ei jätnud mind kusagil märkamata ja narrimata. Kõige kurvastavam asja juures oli see, et kõik mu sõbrad ja isegi õpetajad, olid sellest tegelikult teadlikud, aga keegi ei astunud minu kaitseks välja. Ma nutsin iga päev ja tundsin end täiesti abitu ja lootusetuna.

Aastad möödusid, ma langesin aina enam depressiooni, muutusin üha üksildasemaks ja õnnetumaks, aga samas suutsin kuidagi alati pead vee peal hoida ja paljudes oma tegemistes edu saavutada.

Mõned aastad tagasi hakkasin koos sõpradega spordiklubis käima, tol ajal isegi rohkem selleks, et nendega koos lihtsalt aega veeta. Ükskord ma proovisin treeningut nimega BodyCombat. Kuni selle hetkeni ma polnud isegi kuulnud, et selline treening on olemas. Esimesel korral ma tundsin ennast väga ebakindlana, tundus, et ma näen treeningus lihtsalt naeruväärne välja ja teen ennast teiste ees rumalaks. Ent samm-sammult hakkas BodyCombat mulle aina enam meeldima ja ma leidsin selles endale eesmärgi. Võitlus ja löögid, mis treeningus tuleb sooritada, mõjusid siis ja mõjuvad ka praegu mulle väga stressi leevendavalt. Ma kujutan ette, kuidas ma oma hirmud, häbi ja viha treeningus iga käe- või jalalöögiga põrmustan ja teen seda kogu oma jõust! Mulle on hakanud regulaarne treenimine väga meeldima ning juba vaatan ka poksitreeningute poole, kuigi täna tunnen, et pole selleks veel päris valmis.

Rahulolu ja kergendustunne, mis ma saan treeningust on aidanud mul saada üle ebakindlusest ja hirmudes, mis mind tegelikult tänaseni piirasid, kuigi koolikiusamisest on möödas juba 19 aastat.

Ma tunnen end peale treeninguid palju paremini, mu kehas on jõudu ja energiat, mis aitab mul ka oma tunnetega paremini toime tulla ning seab asjad õigesse perspektiivi.

Täna julgen ma soovitada BodyCombatit kõigile, eriti neile, kel on vaja mis iganes põhjusel kuhjunud pingetest ja stressist vabaneda.