„Olen 20 kg kergem, põlved ei valuta, kusagilt mujalt ka ei valuta ning kuna eelmisel aastal jäi 60. juubel koroona tõttu pidamata, siis millegipärast mu uuemad tuttavad ootavad pikisilmi mu 50. juubelit.“

Ma olin vana, paks ja haige. Tundub jube, aga kahjuks on selliseid naisi palju, väga palju ja mitte ainult minuvanuseid, vaid ka nooremaid. Koolituse kordaminekut hinnatakse selle järgi, kas osalejad said midagi teada, mida nad varem ei teadnud. Mina ka ei kujutanud ette, mida kõike ma ei teadnud. Paljud ei tea.

Asi sai alguse haigetest ja kulunud põlvedest. Õnneks sattusin noore ortopeedi juurde. Ta soostus mu vasakut põlve opereerima, kuigi ta suuri lootusi mulle ei andnud, et see operatsioon midagi mu elus  muudab. Pärast operatsiooni küsis ta vastuvõtul mu käest, kas ta paneb mu põlveproteeside järjekorda? Küsisin vastu, et kas siis mingit muud ravi tõesti enam ei ole? Arst vastas, et on küll, aga ta ei usu, et ma sellega nõus olen. Selgus, et tema soovitatud ravi oli lihaseid tugevdav treening, mis aitaks ära hoida põlvede edasist kulumist. Ta küsis  minu käest millises spordiklubis ma käin. Vastasin, et MyFitnessis. Nii ta võttiski MyFitnessi personaaltreenerite nimekirja lahti, valis sealt  tema arvates sobivad treenerid välja ja ütles, et edasine on minu teha. Tundsin, et tagasiteed ei ole, proovin ära. Sellest kohtumisest ortopeediga on möödas 2 aastat. Siiani ei ole mul rohkem tema abi vaja läinud ehk teisisõnu öeldes, meie projektid jäid pooleli. 

Ma pidasin ennast ka enne oma personaal- treeneriga kohtumist päris tubliks. Käisin korra nädalas pilateses. Jõusaal oli minu arvates vaid noortele. Arvasin, et minuvanused tädid käivad vaid „viisakates“ rühmatrennides ja jõusaalis ei rassi. Treeneriga koostöös jõusaali võimalusi avastades kukkus mu seni nii kindel seisukoht kiiresti kokku. Nüüd on minu valik pigem jõusaal kui rühmatreening. Rühmatreeningusse satun harvem ja siis ka pigem hea seltskonna pärast ja vahelduseks. 

Küll aga oli jõusaali jaoks vaja esialgu juhendamist ning jõukohast ja just mulle sobivat treening- programmi, mille panime kokku koos minu personaaltreeneriga. 

Kui mulle tuleb  vastu inimene ja ma näen, kuidas tema valutavad põlved ägavad tema keharaskuse koorma all, tal on raske hingata, süda klopib ja tuju on paha, siis ma tahaks talle head nõu anda, sest ma tean mida ta tunneb ja tean ka seda, mis teda aitab.   

Siiani ei ole ma julgenud veel kellelegi oma nõu pakkuda. Kardan, et inimesed saavad pahaseks, sest tuju oma füüsilise ebamugavustunde pärast on neil ju niigi halb. Seepärast panin oma kogmuse ja mõtted kirja, et levitada neid, et keegi saaks veel sellise väärtusliku auhinna, nagu mina olen saanud – oma ellu juurde tervena elatud aastaid. Tahan jagada teadmist, mida mina olen teada saanud ja mida ma varem küll tõttöelda olin kuulnud ja teadsin, aga siiski ei uskunud. 

Jätkan oma treeninguid regulaarselt kaks  korda nädalas, parematel nädalatel kolm korda nädalas ning iga kord mõtlen tänuga nendele noortele meestele: minu ortopeedile ja treenerile, kes „tädile“ mõistuse pähe panid. 

Täna ma ei ole paks ja haige ja vana ka mitte. Olen 20 kg kergem, põlved ei valuta, kusagilt mujalt ka ei valuta ning kuna eelmisel aastal jäi 60. juubel koroona tõttu pidamata, siis millegipärast mu uuemad tuttavad ootavad pikisilmi mu 50. juubelit.  

Soovin kõigile tervemat elu!