MyFitness

Viimsijooks Naksitrallid

Teekonna algus 90kg – täna 78,3kg (pärast poolmaratoni)

 

MyFitness Viimsi Jooks 2016

Aeg 2:55:45

Distants 21,6km ehk poolmaraton

Kulutatud energia 3000 kcal

 

Kohe sissejuhatuseks ütlen ära, et ma ei ole jooksja. Mu abikaasa võib kinnitada, et ma olen valmis pea ükskõik mida muud tegema, aga mitte jooksma. Jalgratas on pigem mu õuemängude lemmikute seas, sest see ei põruta ja lubab mul nautida kiirust. Viimased 5 kuud ja pisut peale oleme koostöös MyFitnessi ja Viimsi Teatajaga läbinud minu peal elus eksperimenti, kus eesmärk on mind vormida tagasi nägusaks saledaks noormeheks. Üheksakümnest kilost on saanud sujuvalt alla kaheksakümne ja viis kilo jääb veel minna järgmise analüüsini.

 

Selle jooksu otsustasin ette võtta väljakutsena, et oma “Mis ma elus ära proovida tahan” nimekirjas üks asi veel maha tõmmata. Minu pikimad jooksud seni on vast 600m kodust bussile. Nii palju mul mõistust oli, et päris maratonile end kirja ei pannud. Noh, panin siis poolmaratonile. Jooksjatest ja mittejooksjatest sõbrad said aru, et olen mõistuse kaotanud. Selleks, et mitte ise seda otsust kahetsema hakata, ei jooksnud ma enne võistlust mitte kordagi. Kartsin, et see võib panna mind loobuma. Vahel on parem vähem teada. Hea tiim aga päästab päeva. Ma ei oleks seda jooksu lõpetanud, kui sõber Marko Laving ei oleks otsustanud võistluspäeva hommikul oma varasemat registreeringut 10km jooksule ümber muuta poolmaratonile, et siis koos minuga joosta. Ja nagu sellest veel vähe oleks, teadis ta ju mu hullumeelset plaani ning loobus oma ajajooksust ning jäi truult mu vedajaks kuni võistluse lõpuni. Tänu minule oli tema poolmaratoni eelviimane lõpetaja ja mina siis päris viimane. Aitäh sulle ja kraapsuga kummardus, mida ma veel teha ei suuda!

(Naksitrallide fotol stardis: Marko Laving, Rene Velli, Indrek Kaing)

 

Jooksu vältel õppisin enda kohta väga palju uut ja huvitavat. Esimesed 8km ei olnud jalgadele midagi koormavat, aga hingamise paika saamine oli keeruline ja pulss kippus 170+ kandis olema. Umbes 12km peal olin saanud hingamise nii kenasti paika, et sain juba rääkida ja pulss oli 130-140 löögi vahemikus. Tagasipöördel Rohuneeme teele jõudes tundsin, et minu varud hakkavad otsa saama. Haabneeme poe juures (18km) olin juba tulises miinuses, jalgadest purksas tuld. Käed surisesid, jalad hakkasid ka surisema. Kartsin, et kui nüüd seisma jään või kukun, siis enam ei tõuse. Vääga rahuliku, aga kindla sammuga liikusin edasi. Nii suur töö oli selja taga, et seda viimast kilomeetrit jooksmata jätta oleks olnud lihtsalt narr ja enese alt vedamine. See viimane lõpp oli ikka meeletu pingutus, aga tehtud sai!!

 

Järgmine hommik oli suht võimatu voodist välja saada, aga pisut end kogudes sai see esmane lihasvalu võidutantsuga maha tantsitud.

Tahan tänada kõiki korraldajaid, abilisi ja kaasaelajaid tee ääres, sest see kõik aitas kaasa! Ilma nende joogipausideta poleks see jooks samuti võimalik olnud. Ja tänud ka rõõmsatele saatjatele ratastel, kes pea poole distantsist pidulikult mu kannul sõitsid ja takka innustasid, sest viimast ei tohi maha jätta.

Julgustan kõiki tegudele, kes on planeerinud sarnaseid eesmärke, aga tegudeni pole kunagi jõudnud. See on kõik võimalik! Ma olen lihast ja luust tõestus, et see on saavutatav – tuleb lihtsalt teha otsus ja kokkulepe iseendaga. Tõsi, see kõik pole olnud kerge ja mitte päris sellises graafikus nagu alguses arvasin, aga see on osa teekonnast. Väga mõnusast ja tänuväärsest teekonnast.

 

Trennis näeme!

Fotod: Marko Laving

Sulge

MyFitness uudiskiri

Liitu MyFitnessi uudiskirjaga ja oled alati kursis meie uuemate treeningute, klubi uudiste ja koostööpartnerite heade pakkumistega!

Sulge

Unustasid salasõna?