„Kes, mis, kus?“

SILJA UJUB

Olen 36-aastane, 2 lasteaiaealise lapse ema ja ühe sportliku mehe abikaasa. Pea viimased 10 aastat olen töötanud MyFitnessis, alguses kontori poolel, siis MyFitness Rocca al Mare, Lasnamäe Virbi ja nüüd MyFitness Viimsi klubi juhatajana. Lisaks põhitööle õpetan 2x nädalas õhtuti eelkooliealisi lapsi ujuma Naba eralasteaias. Vabal ajal, nii palju kui seda 2 lapse, koera, majapidamise ja 2 töö kõrvalt jääb, pean kõige olulisemaks perega koosveedetud kvaliteetset aega. Kvaliteetne tähendab meie peres tihtilugu sportlik- ujumine, suusatamine, uisutamine, matkamine, jalgrattaga sõitmine, võistlustel käimine jne. Kuna elu peab olema tasakaalus, siis vähemalt kord kuus üritame koos perega külastada ka kultuuriüritusi- käia teatris, kinos, muuseumis, kontserdil vms. Kuna lapsed on veel väikesed, siis nendele kulunud aega pean investeeringuks nende tuleviku heaks, nii meil abikaasaga suur osa oma ajast kulubki laste transportimisele erinevatesse trennidesse, ringidesse, eelkooli. Tuleb tunnistada, et viimaste aastate jooksul on mul olnud väga vähe minu enda aega, just seda, mida ma saan kulutada täpselt nii, nagu mina seda soovin. Üldiselt ma ei kurda selle üle, sest see on olnud minu teadlik valik. Olen kindel, et kui lapsed on suuremad, siis ühel päeval ma veel igatsen taga praeguseid kiireid aegu ja küll ma siis jõuan tegeleda ka enda asjadega.

Lapsepõlves ja noorukieas olen tegelenud aktiivselt ujumisega ja teinud seda Eesti mõistes väga heal tasemel. Olen tulnud Eesti meistriks mitmel korral ja esindanud Eestit ka välisvõistlustel. Aga, see kõik oli ammu 🙂 Sportlik olen püüdnud ikka koguaeg olla, nii palju kui võimalik. Kuigi on olnud ka periood peale laste sündi, kus ma paar aastat jõudsin vast paaril korral kehaliselt aktiivne olla. Sellest ajast kannan endaga kaasas ka umbes kümmet lisakilo, millest ma olen ikka aeg-ajalt üritanud lahti saada, kuid siiani pole see õnnestunud… ju siis pole olnud piisavat motivatsiooni või pealehakkamist. Teadvustan endale ka seda, et minu nõrk koht on hoopis söömine. Mulle meeldib süüa teha ja ka süüa siis kui mina tahan või mida mina tahan. Peaks muutma ilmselt oma mõtteviisi. Minu abikaasa on seda edukalt teinud ja mind vahest ajab lausa närvi, et kuidas siis mina ei suuda loobuda hilisõhtusest külmkapi ukse kulutamisest. Imetlen neid inimesi, kes on söömise kohapealt distsiplineeritud ja mõtlevad nädal aega ette mida, mis päeval ja mis kell nad söövad. Oma tööjuures puutun sellise eluviisiga inimestega pidevalt kokku. Respect ja üritan õppust võtta nendest.

2013. aastal otsustas abikaasa, et osaleme võistkondlikult augustikuus Pühajärvel toimuval toonasel Trismile triatlonil. Mõeldud, tehtud! Minu teha jäi ujumine 1 km. Nii me olemegi olnud väljas tiimina 2013, 2014 ja 2015 aastal. Tänu võistkonnakaaslaste heale tööle oleme ka jõudnud igal aastal poodiumile tiimiarvestuse. Igal aastal olen mõelnud, et nüüd tuleb ikkagi valmistuda ja enda elu mitte nii raskeks teha, sest 1 km Pühajärve lainetes koos mitmesaja ujujaga ei ole lihtne. Igal aastal jõudsin paar korda enne võistlust ujuma, no see pole ettevalmistus. Nii ma siis vana rasva pealt ujusin ja lõpetades oli hing paelaga kaelas.

Sel aastal, kui mind kutsuti MyFitnessi naistetiimi, otsustasin nõustuda ja alustada ettevalmistustega aprillist. Vahepeal on Trismile triatlonist saanud Ironman 70,3 Otepää, mis on toonud kaasa ujumisdistantsi pikenemise 1lt kilomeetrilt 1,9le kilomeetrile. Kuna ma päris võhik treenimise alal ei ole, siis otsustasin kokku panna ise enda treeningkava: 2x nädalas ujumine, 1x jõusaal ja vähemalt 1x rühmatreening, milleks on minu lemmik bodybalance. Lisaks eelpool nimetatule ka paar korda nädalas välitreening. Ilmselt saab välitreeninguks 1 kord nädalas kepikõnd koos sõbrannaga ja 1x nädalas jooksuring koera, abikaasa või sõbrannaga. Meie blogis saab lugeda ja näha kuidas mina, Pille-Riin ja Kadi oma igapäeva elu kohustuste kõrvalt toime tuleme treeningprogrammi jälgimisega ja ettevalmistusega Ironman Otepää triatloniks. Mina võtan ka söömisharjumused luubi alla, juba tänasest 🙂

PILLE-RIIN SÕIDAB RATTAGA

Mina olen 27 aastane, 5. juunil saan 28… õige aeg triatloniga tegelemiseks :).

Igapäevaselt tegelen lastega. Hetkel olen Rocca al Mare koolis laste ujumise ja kehalise kasvatuse õpetaja. Peale koolitööd veedan aega MyFitnessis jällegi lastega, seal olen ujumistreener, kui vähegi aega jääb siis teen ka personaaltreeninguid jõusaalis ja ujulas. Hobikorras ka juuksur.

Triatloni avastasin enda jaoks umbes kui olin 18 aastane. Jah, sellest on nüüd 10 aastat möödas kui osalesin esimest korda esimesel Orissaare triatlonil, siis olin ainukene naisosaleja. Sellest sai traditsioon, et iga suvi seal võistlen. See oli muidugi teisejärguline kuna põhiala siis oli veel kergejõustik (7-võistlus). Eraldi triatloniks ei treeninud. Käisin siis veel Audentese spordikoolis ja treenisin Andre Nazarovi grupis. Aga jah, võib öelda et nüüd üle 10 aasta on triatlon mu mõtetes olnud ja alati olen soovinud sellega rohkem tegeleda.

Parimaks saavutuseks triatlonis pean siiski möödunud aasta Ironmani Otepääl, kui panime kokku tiimi täiesti spontaanselt emotsioone järgides. Kevadel 2016 soetasin maanteeratta ja viisin end sellega rohkem kurssi. Treenisin nii palju kui vaba aega oli. Kindlat plaani ei järginud, kogusin lihtsalt kilomeetreid. Sõitsin kaks korda ka Tallinnast Saaremaale, enese proovilepanekuks. See oli minule ligi 150 km (vahepeal 25 min praamisõitu). Ei olnud hullu midagi ja saabuval suvel teen seda kindlasti rohkem. Kuna olen Saaremaa tüdruk, siis seon tihti ettevõtmisi just selle kohaga.

Küsides endalt, mis mind triatlonijuures enim paelub? Minu viis eneseteostuseks. Minusse on juurdunud suur spordihing ja väljakutsed on sellega kaasaskäiv. Ilma nendeta ei saa, need hoiavad elusana… hehe. Olenemata distantsidest, on triatlon alati väljakutse. 7-võistluses on 7 ala (kellele rasked, kellele kerged).. tugevama alaga teed nõrgema ala kaotatud punktid tagasi jne. Triatloniga sama, ehk ei ole nii hea ujuja, aga tugev rattal ja jooksus vms. Eks see raskus ongi see mis teeb triatloni minu jaoks vastupandamatuks. Võistlus ei pruugi alati edukas olla (ehk ei saavutanud nii head aega või kohta vms), aga selle läbimine ja taaskordne eneseületus pakuvad heaolutunnet. Mõnus on see, et selle ala puhul tajun puhast rõõmu spordist, ei ole survet ja saan seda mõnuga teha, pingevabalt.

Sportlikult heas vormis olemine on minu jaoks väga oluline, sellest on kujunenud elustiil. Aastaringselt hoian kätt pulsil. Treenin palju jõuan ja alanud kevadel võtan triatloniks ettevalmistumise juba tõsisemalt käsile kui eelmisel kevadel. Treenin enesetunde järgi ja vajadusel küsin nõu teadjatelt. Küsima peab. Taastumine on väga ouline, et järgmine treening oleks taas kvaliteetne. Kindlasti on vaja ka väsimustsoonis treenida ja siis jälle rohkem taastumist ja kergemad treeningud, et toimuks areng. Toitun ka vastavalt enesetundele ja treeningutele. Rasked treeningud, siis taastumine ja toitumine käivad käsikäes, ilma korraliku toitumiseta ei ole ka taastumist. Protsessi käigus kujunevad asjad välja.

Naudin rattasõitu hetkel enim, püüan siduda jooksmisega ja üldfüüsilisega. Pean tõdema, et ujumisele eraldi väga rõhku ei pane. Aga kui distantsid suurenevad, eks siis muutuvad ka treeningud.

Kui oled kätte saanud spordist tuleneva heaolutunde, siis ei ole ükski treening ebameeldiv ;).

Kui on soov ja huvi, siis tuleb see otsus teha ja kuskilt otsast alustada! See tuleb valju häälega välja öelda! Kui jääb tegemata, jääb ka kripeldama. Igaljuhul mõelda suurelt ja asuda tegutsema 😉

Kui oled kätte saanud spordist tuleneva heaolutunde, siis ei ole ükski treening ebameeldiv ;).

KADI JOOKSEB

Olen Kadi ja 34-aastane, oma igapäevases elus tegelen MyFitness spordiklubis rühmatreeningute juhendamisega. Mulle meedib innustada inimesi endast kõike andma ja sama nõudlik olen ka enda suhtes.

Kokkupuuted triatloniga piirdusid kunagi vaid teiste tegemistele kaasa elades ja salamisi ka ise ühel päeval sellel osalemisest unistades.

Päriselt tuli triatlon minu ellu koos elukaaslasega, kes on nüüdseks juba 5kordne Ironman :)!

Praeguseks olen triatloni võistlustel osalenud tiimiliikmena. Küll aga kavatsen selle katsumuse ühel ilusal päeval, kui enda trenne vähem ja aega iseenda jaoks trenni teha rohkem, kindlasti ette võtta ja edukalt läbida :)!

Lapsepõlves tegelesin erinevate treenigutega: ujumine, kergejõustik, tantsimine jne. Tippsportlast minust kahjuks ei saanud, aga spordipisik on minu hinges ja saan seda oma treeningutes kõikide teiste spordisõpradega jagada.

Mulle meeldib väga joosta ja osalen erinevatel jooksuvõistlustel, nii palju kui võimalik, üritades iga kord oma eelnevalt joostud aega parandada.

Triatloni juures paelub mind see, kuidas inimesed suudavad läbida järjest 3 erinevaid oskusi nõudvat spordiala, kompides enda vastupidavuse piire ja ületades finishijoone tänu suurele tahtejõule. Pole midagi võimsamat, kui näha finishisse jõudnud inimeste silmis seda tohutut rõõmu ja rahuolu. Tahtejõud viib sihilile :)!

Igapäevaselt juhendan ja osalen erinevaid oskusi nõudvates rühmatreeningutes. Lisaks sellele teen jooksutreeninguid oma võistlustulemuste parandamiseks. Mulle meeldivad erinevad treeningud, et arendada mitmekülgsust. Treening peaks olema minu jaoks piisavalt intensiivne, et pakkuda väljakutset ja paneb andma endast parimat.

Nagu juba eelnevalt öeldud siis triatlonis olen osalenud vaid tiimi liikmena. Eelmisel aastal Otepää 70,3 Ironmanil osalesin naiskonnaga, saavutades esikoha. Tiimina osalemine on olnud väga eriline, sest nagu iga spordiala, siis ka triatlon ühendab, tekitab meeskonnatunde ja sunnib andma endast kõik.  Tiimiliikmena ei saa ju vedada ülejäänud meeskonda alt.

Triatloniga seoses on augustis Otepääl plaanis minna starti taas naiskonnaga ja ületades eelmise aasta tulemust.

Treenimis- ja võistlemisvarustuse olen endale ise muretsenud, taastumise ja toitumise koha pealt ennast ise harinud, läbides teemakohaseid koolitusi.

Julge pealehakkamine on pool võitu. Kui esialgu üksi ei julge, siis võta sõbrannad toeks/kampa ja osalege tiimina :)!

See on FUN!