MyFitness

Ikevaldi lõpuspurt

MyFitness Viimsi Jooksu pühapäevale eelnes mul põnev nädalavahetus – 4 esinemist, millest viimane oli laupäeva õhtul. Esinesin oma James Brown tribüütbändiga „Sexmachine“ ja koos Tanel Padar Blues bandiga motohooaja avamisel Pärnus 1500-le inimesele! Kuna esinemine lõppes pärast keskööd ning energia oli nii üleval, siis otsustasime ansambliga Pärnusse jääda. Hommikul oli start alles 11.30 ning ärevus oli sees – eesmärgiks jõuda jooksule, aga kas ja kuidas!? Koju jõudnud, krahmasin trenniriided ning hüppasin takso peale. Viimsi tormasin otse starti. Teised olid juba jooksusoojenduse teinud ning siis juba kuulsingi päevajuhti lugemas “4….3….2…1…” – ehk siis, täpne ajastus!

Kuna see oli minu jaoks esimene rahvajooksu sündmus, siis esimene tunne oli võimas – on äge joosta koos teiste inimestega, kellel kõigil on oma tempo, kuid siht ühine! Ilm oli ka väga mõnus – suvine, aga mitte liiga kuum,metsaõhk värskendas mõnusalt olemist, meretuul jahutas ja päike paitas täpselt parajalt.

Selle 11 kilomeetri jooksul tekkis mul palju mõtteid seoses jooksmisega. Tundub nagu iga treening pole mitte ainult oma füüsise paremdamine, vaid enda mõtte ja motivatsiooni viimistlemine. Joostes tekivad mentaalsed ja füüsilised probleemid (väsimus, erinevad liikumisrütmid, kahtlused enda suhtes, enese sundimine) ning küsimus on oma motivatsioonis, et nende teemadega toime tulla. Esialgu kahtlesin tugevalt, kuna olin öösel 5 tundi maganud, et ma selle jooksu üldse vastu pean. Olen sellist tüüpi inimene, et kui juba midagi ette võtan, siis annan endast parima – nii et ma ei kujutanud ette, et läbiksin selle maa kas-või natukenegi jalutades või järeleandmisi tehes. Tempo üha tõusis ning kuidagi ei tahtnud aeglasemaks jääda, kuigi väsimusemärgid hakkasid järjest end ilmutama. Puudutasin veel MyFitnessi lindikesi, mis oli teepeale seotud, et need annaksid mulle jõudu – need oleks just kui tähistanud võitu iga väikese vahedistantsi läbimisel. Selle tõttu arvangi, et elus on samuti oluline tunda rõõmu pisikeste eesmärkide ja etappide läbimisest ning lõpetamisest – see annab lisasärtsu ka pikal rännakul, mis tundub esialgu läbimatuna.

Lõpuks kui finišisse jõudsin ning sain teada, et olin läbinud 11 kilomeetrit 55 minutiga, tundsin enda üle suurt uhkust. Ma olin ületanud ennast ja see oli kõige olulisem! Viskasin õnnelikult pikali ning tänasin enda tublit olemust. See ongi minu jaoks kõige olulisem treeningul – treenida oma iseloomu, vastupidavust ja vaprust. Tulemused tulevad ka, kuid kõige olulisem on teritada oma olemust ja fookust, uskuda endasse ja oma järjekindlusesse.

Kui ma jaanuarikuus selle väljakutse vastu võtsin, siis oli mul tegelikult natukene hirm nahas – teadsin, et lähen kolmeks kuuks reisile Londonisse ja Kreekasse ning ei teadnud, millised treeningvõimalused saavad mul seal olema. Kuigi sain reisidel natukene end ikka liigutada, et üldfüüsist vormis hoida, siis põhiline panus tuli mõned nädalad enne jooksu, kui suurepärane Rein Kahro andis viimased soovitused ettevalmistuseks. “Iga päev jooksed 5 km ning siis tuleb hea aeg,” mõeldud – tehtud. Pärast seda sain sellise jooksuharjumuse, et siiani käin 5 korda nädalast jooksmas, kui vähegi võimalust antakse. Sain kogeda taas seda, et tuleb teha asju, mis meid hirmutavad, sest need viivad meid elus kõige rohkem edasi.

 

Tahaksin tänada MyFitnessi ja treenerit ning sõpra Rein Kahrot, kes võimaldasid mul sellist transformatsiooni kogeda. Tänan ka Sind, head blogilugejat, kes oled võtnud vaevaks mu tegemisi jälgida. Ootan muljeid ja mõtteid kogu selle blogi osas kommentaaridesse. Olge ilusad, tublid ja saame koos veel paremateks inimesteks!

 

Ilusat suve ja uute kohtumisteni kontsertidel või mujal 🙂

Ikevald

Sulge

MyFitness uudiskiri

Liitu MyFitnessi uudiskirjaga ja oled alati kursis meie uuemate treeningute, klubi uudiste ja koostööpartnerite heade pakkumistega!

Sulge

Unustasid salasõna?