Kontoriroti trennipäeviku eelmises osas kirjutasin, kuidas sündis otsus pärast pikka pausi taas
tee spordiklubi juurde üles otsida ja trenni tegema hakata. Ühtlasi andsin lubaduse kirjutada sellest, kuidas mul esimeses trennis läks. Öeldakse, et iga algus on raske. Mina aga läksin trenni suure innuga ning motivatsioon oli laes. Mis siin siis rasket on?

Tahe trenni minna oli suur kohe, kui klubikaardi kätte sain. Paraku aga koju dresside-tossude ja muu vajaliku kraami järele minnes samal päeval enam ühtegi tunniplaanijärgsesse trenni poleks jõudnud. Õnneks oli mul aga hommikul kontori poole minnes kaasa pakitud kott nädalavahetusel spaasse minekuks. Nii haarasingi kotist ujumisriided ja saunalina kaasa ning suundusin sel korral Rocca al Mare MyFitnessi poole, kus ootab külastajaid 25-meetrise pikkusega ujumisbassein.

Ega ma nüüd suurem asi ujuja just ole – pole kunagi otseselt ujuma õppinud. Rahulikult ühes servast teise sulistamisega saan aga hakkama ja vesi mulle meeldib. Kui jõusaalis on inimesed üsna tihti kas kõrvaklappidega ja silmad ekraanile või nutiseadmele suunatud (olen näinud ka jooksutrenažööril konspektide lugemist), siis ujula on see koht, kus saab ennast täielikult välisest maailmast välja lülitada. Basseini ju nutiseadet ja kõrvaklappe kaasa ei võta. Pärast pikka tööpäeva on see ühele paadunud kontorirotile või nutisõltlasele seega parim valik. Silmad saavad puhata ja aju samuti.

Minu arvates ongi trenni juures hästi oluline, et oled kogu aeg täie hingega kohal ja teed kõike teadlikult. Nii on trenn tulemuslikum ja sellest on rohkem kasu. Mõtetega mujal olles on oht midagi valesti teha ja kindel on see, et muudele asjadele mõeldes ei saa ju ka pingutus maksimaalne olla.

Esimesel korral otsustasin lihtsalt vees olemist nautida ja vaadata palju ma ühe korraga ujuda jõuan ja tahan. Ühtegi eesmärki, mitu otsa järjest ära ujuda või kui pikalt vette jääda, ma endale otseselt ei seadnud. Pärast pisut rohkem kui tunniajast sulistamist otsustasin, et nüüd vist on esimeseks korraks küll saanud. Enesetunne oli hea, mõnus pingutusejärgne väsimus oli sees ning nüüd võis sauna suunduda.

Leiliaurudes lõõgastudes hakkasin oma peas vaikselt läbi mõtlema, kuidas trenniaegu ja muid liikumisi paremini klapitada. Selgus ju juba esimesel korral, et kodust läbi lippamine ja trenni suundumine võtab tegelikult üsna palju aega ning selle moega ei pruugi alati õigeks ajaks soovitud trenni kohale jõuda. Kõige parem plaan on seega sobivad trennid ja ajad varakult tunniplaanist välja otsida ning endale kalendrisse kirja panna, kuhu ja millal sa kindlasti jõuda tahad. Varasemalt on rühmatreeningutest minu lemmikud olnud BodyPump ja BodyCombat ja hea meelega läheksin ka nüüd just nendesse treeningutesse. Peab aga vaatama, kas neid ka mulle sobival ajal tunniplaanis on.

Kõige parem oleks trenni minna otse töölt, et ei peaks eraldi käiku ette võtma või kuskil aega parajaks tegema. Ehkki klubid on nii kontorile kui ka kodule suhteliselt lähedal, oleks edasi tagasi käimine siiski aeganõudev ja tüütu. Trennikott tuleb seega valmis panna juba eelmisel õhtul ja hommikul kodust välja minnes kohe kaasa haarata. Nii on ka kindlam, et pika päeva jooksul laiskus peale ei tule – oleks ju päeva lõpus narr selle kotiga sama targalt koju tagasi minna.

Neid mõtteid mõlgutades sai saunatamisest küll ja suundusin kodu poole, et arvuti taga kalender ja tunniplaan ette võtta ning konkreetne plaan paika panna. Ehkki vanasõna ütleb, et iga algus on raske, läks minul esimene ujulakülastus väga kergelt ja mõnusalt. Raskeks võib minna aga esialgsest plaanist kinni pidamisega, et ikka järjekindlalt trenni tehes edasi liikuda.

Kuidas mul see järje peal püsimine õnnestus, saate lugeda kontoriroti trennipäeviku järgmistest sissekannetest.

Kontoriroti trennipäevik ilmub raamatupidamis- ja maksuinfoportaali www.RMP.ee ja Eesti suurima spordiklubide keti MyFitness koostöös, et juhtida tähelepanu istuva tööga kaasnevatele probleemidele ning liikumise olulisusele ja propageerida tervislikumat eluviisi.